Linde - Pym Pettersoni äpardunud perekond

Suur tnu Lukasele tarkade ettepanekute ja abi eest selle raamatu kirjutamisel.

Aith ka Huldale, Sofiale ja Ingrid Katrinele.

Kik sai alguse peval, mil meie petaja Hilde tles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee. See oli mai lpus hes emakeeletunnis ja ausalt elda olin ma juba oodanud sellist tundi, kus pidi ainult parasjagu kaasa mtlema. Kus sai aknast vlja vahtida, melda suvest ja peatsest Londoni reisist, samal ajal kui Hilde rgib niteks tegusnadest.

Aga nii olin ma melnud niisiis enne, kui Hilde meile tles, et tal oli tulnud lausa hiilgav idee.

Hiilgav idee seisnes selles, et kik pidid kirjutama lhikese loo oma perekonnast.

Millestki, mis oli priselt juhtunud, kas siis meie endi vi mne pereliikmega. Siis loeme oma lood teistele ette ja prast riputame need klassi tagumisele seinale suure papist puu otsa.

Kik saavad endale ja oma perele oksa, rkis Hilde hinaga, ja siis riputate oma loo puu oksa klge. Kas pole mitte vahva mte?

Minu suureks llatuseks paistis sedamoodi, et kik teised olid Hildega hel nul, pidades seda testi vahvaks mtteks.

Nii Jonas kui Eline olid juba oma vihikutesse midagi kirja panema hakanud. Isegi Omar, kes pidevalt kikide Hilde antud lesannete ja kodutde le kaebas, vahtis kavalal pilgul ja raoleva naeratusega aknast vlja, nagu oleks ta midagi eriti pnevat meenutanud.

Mina tstsin aga ke les.

Mis mttes priselt juhtunud? uurisin mina.

Hilde seletas, et seekord ei peaks me midagi ise vlja mtlema, vaid jutustama mne testisndinud loo.

Sest absoluutselt igahel on oma perest midagi pnevat rkida! oli Hilde veendunud.

Vaat just selle koha pealt oli petaja minu arvates liiga optimistlik.

Kas poleks mitte toredam kirjutada niteks universumist? tegin ettepaneku.

Pym, eelmisel korral sa juba kirjutasid universumist, vastas Hilde.

Nd ma tean! Kirjutame veidratest faktidest! hatasin mina.

Vaatasin klassis ringi ja mtlesin, et sellisele ettepanekule jrgnevad kindla peale aplaus ja rmuhisked.

Veidrad faktid, noh! Tiega lahe!

Aga mitte keegi ei rkanud rmust. Vaid mni ksik viitsis ldse minu poole vaadata. Ja needki olid sellist ngu, justkui vaataksid nad parajasti loomaaias maailma kige igavamat looma.

Hea mte, Pym, aga seekord jme siiski perekonna juurde, tles Hilde.

Oled sa ikka pris kindel? ksisin igaks juhuks le.

Hilde noogutas. Hilde oli kindel kui kalju.

Tegelikult ei usu ma, et oleksin teda kunagi varem nii kindlana ninud, ja just samal hetkel tstis Omar ke:

Kas mina tohin esimesena oma loo ette lugeda? ksis ta.

Prast tunni lppu, kui ma kotti kokku pakkisin, tuli Hilde minu laua juurde.

Huvitavad lood on tihti palju lhemal, kui me arvata oskame, tles ta.

Arvad vi?

Enamasti piisab vaid sellest, kui asju vheke teise nurga alt vaadata. Tuleb vaid sammuke krvale astuda, seletas Hilde.

Astusin pika sammu kraanikausi poole.

Siit pole midagi uut nha, tlesin mina.

Hilde pani ked rinnale risti, aga tegelikult ei olnud ta praegu range ja tema suunurgas vilksatas naeratus.

Mina arvan ikkagi, et veidratest faktidest oleks palju pnevam kirjutada. Kas sa teadsid niteks, et inimene kasutab kolmesadat eri lihast ainuksi tasakaalu hoidmiseks, kui psti seisab?

Pym.

Vi et toidul kulub vaid seitse sekundit, et suust makku juda? ksisin edasi.

Pym!

Vi et juuksekarv kannatab kolmekilost raskust? Melda vaid, kolm kilo!

PYM! Aitab kll! snas Hilde viimaks.

Siis aitas kah.

Hilde oli vga tore ja kannatlik petaja, aga kui ta minu nime niimoodi tles, justkui lbiva suurthega ja vhemalt he humrgiga, oli see mrk sellest, et oli aeg jrele jtta.

Nii et tuleks teise nurga alt lheneda? ksisin mina.

Jah! Teisest perspektiivist! vastas Hilde.

Misasja? Perspektiivist? ei saanud ma aru.

Just nimelt! tles Hilde ja noogutas nii agaralt, et ta pikad krvarngad klksusid vastu kaela.

Siis tuligi mulle mte. Seoses perspektiiviga. Seoses lendamisega.

Kige esimene kord, kui ma lennukis olin, hakkas mul nimelt nii paha, et pidin repealt minestama.

Kui sa nd arvad, et ma kardan krgust, paned tiesti mda. Ja kui sa arvad, et mul hakkas halb mttest, et lennuk (ja sellega koos ka mina ja terve mu pere) vib alla kukkuda, eksid sa samuti.

Kui sa kujutad ette, et lelhnastatud stjuardessid ajasid mul sdame pahaks, on sul natuke igus, aga mitte ka tiesti, sest isegi kui ha mda tuhisevad stjuardessid, kes oleks justkui osalenud naeratamise maailmameistrivistlustel, olid enne pardaletulekut endale ilmselt kolm liitrit lhnali peale kallanud, ei olnud ka see teline phjus, miks mul paha hakkas.

Ma olin minestamise rel hoopis hel lihtsal phjusel.

Perspektiiv.

Sest isegi kui sa vid vabalt vikest viisi hulluks minna mttest, et oled parasjagu kmne tuhande meetri krgusel hus, ja isegi kui sa vid ikka korralikult kartma hakata, kui taipad, et oled parasjagu pilvedestki krgemal, siis hakkas mul priselt paha alles siis, kui ma alla maa peale vaatasin.

Sest maa minu all tee, mida mda ma tavaliselt kndisin, jooksin vi millel komistasin ei olnud midagi muud kui ks peenike spagett. Ja autod, mis priselt visid kihutada koguni kiiremini kui sada kilomeetrit tunnis, olid vaid thipaljad liikumatud Lego-autod.

Ma haarasin kramplikult lennukiistme ketugedest ja mul hakkas veel halvem mttest, et nende autode sees istusid inimesed. Mini-inimesed, kes ei aimanudki, et just praegu vaatas neid ks teine inimene (nimelt mina!) krgelt taevast.

Aga just nii oligi.

Nii oli see kik omavahel seotud, ja samal ajal kui ma klammerdusin nii tugevasti ketugede klge, et keseljale ilmusid higipiisad, hakkasin mtlema millegi veel arusaamatuma peale. Nimelt et mni teine kord vaatavad mingid teised inimesed lennukist alla ja nevad autot, milles mina istun, vi siis juuksekarva moodi teed, kus mina kin, ja et nende jaoks olen ma siis poole tuletiku pikkune.

Melda vaid, Pym, tles isa, kes istus krvalistmel, praegu lendame me kiirusel peaaegu tuhat kilomeetrit tunnis!

Ta naeratas mulle ajalehte kokku voltides julgustavalt. Imelik kll, aga tundus, et ta ei saanud ldse aru, kui suur hirm mul oli.

Ja mis veel kummalisem: miks olin mina terves lennukis ainuke, kes taipas, kui hullumeelne see kik oli!?

Stjuardessid tormasid mda vahekiku edasi-tagasi, ise samal ajal muudkui kohvi ja teed pakkudes, justkui oleks see kige loomulikum olukord maailmas. Ema istus minu ees ja magas, suu lahti, ja tema krval istusid minu vanem de ja vend, Sanna ja Sigmund, kes kaklesid ja ngisid teineteist, nagu neil ikka kombeks.

Ja just siis, kui mulle tundus, et olen sunnitud selle hulluse kohta midagi tlema, sellest kigile teistele seal lennukis kasvi karjuma, njatus isa le minu ja koputas srmedega rnalt aknale.

Perspektiiv, Pym! tles isa. Siit krgelt hust neb maailma tiesti uue pilguga, eks ole ju?

See juhtus pris ammu. Ja ma olin selle mlupildi juba peaaegu unustanud. Aga nd, palju aastaid hiljem siin klassis seistes, tuli see hetk kki jlle meelde.

Hilde vaatas mind ja naeratas. Tema krvarngad klkusid ikka veel.

Ja sel hetkel oleks mul nagu jlle paha hakanud.

Peas hakkas mrisema, justkui oleks seal kmme tuhat pisitillukest Lego-autot ringi sitnud, kik ise suunas.