Treāse - Saladuse võti

Tlkimiseks kasutatud vljaanded:
Cue for Treason
A Tale of Shakespearian England
by Geoffrey Trease
The Copp Clark Co. Limited
Toronto, Canada
1942
Comrades for the Charter
Geoffrey Trease
International Publishers
New York
(1935)
Missing from Home
by Geoffrey Trease
Lawrence & Wishart
London
(1937)
Tlkinud E. Heinaste
Illustreerinud H. Miti

Ma ksisin, et kas me ei vta kaasa pstolit vi vhemalt pikka hirmuratavat piiki, mis on rippunud meie avara kgikolde kohal juba sellest ajast peale, kui ma ldse midagi mrkama hakkasin. Olin pettunud, kui isa sosinal vastas: Ei. Veel suuremat meelehrmi valmistas mulle Torn igust elda ajas ta mind pris marru, kui ta vanematele vendadele omase pilkavalt leoleva tooniga lisas:

Mis sa siis mtled, poja, et tuleb rvretk Sotimaale? Vi kujutled, et lhed sjakigule hispaanlaste vastu?

Oli hea, et kgis, kus me seisime ja sosistasime, valitees pilkane pimedus. Kki ei valgustanud koldes hguva tule kuma, kuigi see polnud kustunud veel kordagi kogu minu eluajal ja mne hea aasta jooksul veel enne sedagi. Ent nagu tavaliselt, oli ema enne magamaminekut katnud tule mustade niiskete turbakamakatega ja nd ei andnud see valgust kuni hommikuni. Siis aga tarvitses teha ainus liigutus roobiga ja leek li kohe lbusalt lkkele.

Mul oli hea meel, et kgis oli pime ja Tom ei ninud mu ngu. Tema igavene tgamine hakkas mind juba ra ttama.

Miks ei tulnud meil relvi kaasa vtta? Ettevte, mis meid ootas, pidi igatahes ohtlik olema, sest miks me muidu niiviisi keset d majast vlja hiilisime, just nagu rebased kanalaudast?

Jta poiss rahule. khistas isa. Mitte htegi sna, enne kui oleme majast vljas, muidu ajame ema ja tdrukud les.

Kas siis ema alustasin ma.

Tss! sisistas Tom thtsalt justkui pedell phapeviti kirikus. Sain talle kttemaksuks jalaga vastu srekonti kopsata, kui me ksikaudu kobades uksest vlja lksime, Tom ei julgenud iitsatadagi. Lpuks oli ju tema ka ainult kuueteistkmnene ja vajaduse korral oleks isa talle niisama lihtsalt kere peale andnud nagu mullegi.

Vljas oli vheke valgem. Tiskuu oli juba meharjade kohale kerkinud ja krgemal helendas kogu taevakumm; ainult meie orgu ujutas veel le pimedus. Hbedane kuuvalgus voogas krgel meie peade kohal piki le oru Blencathra jrsandikeni ning tstis uurdeorud meklgedel teravalt esile otsekui mustad tindilaigud. Iga hetkega, sedamda kuidas kuu krgemale tusis, vajus varjupiir nagu vesi mna ajal aina madalamale. Taipasin, et selleks ajaks, kui me sr Philipi mri juurde juame, on meil oma kavatsuse tideviimiseks valgust niipalju kui kulub.

Kui me sooja sdasuvisesse sse astusime, tusis koer tasakesi lve krvalt. Ta ei haugatanud ega urisenudki loom tundis meid sammudest. Isa pidas veidi aru, siis khistas midagi ja Snapi saba langes sorgu. Ta laskis kuuldavale pika vaikse ohke, tmbas enda uuesti kerra ja peitis nina suurde sabapahmasse.

Oleks Snap tol l oma tahtmist mda meiega kaasa tulnud, siis poleks ma kindlasti mitte surmaohtu sattunud ning see jutt oleks jnud kirjutamata. Aga mis tehtud, see tehtud, ja ega lppude lpuks kik nii pahasti ehk vlja kukkunudki.

Snagi vahetamata laskusime nlvakust hanereas alla. Oru phjas on jgi meil Cumberlandis kutsutakse neid mgiojadeks ja le saab sealt mda siledaid graniidi-lahmakaid, mis talvel on sageli vee all, tollel juulil aga ulatusid terve jala vrra veest vlja. Judnud sinnamaale, teadsime, et krestiku mhin ja vulin summutab meie hled, ning enam me ei sosistanud.

Ema oleks ainult ilmaasjata sdant valutanud, seletas isa. Olgu kuidas on, mida vhem inimesi tnasest kigust teab, seda parem. Kui jrele prima hakatakse, tuleb vhematel valetada.

Olin pris meelitatud, kui ta tles, et mida vhem inimesi teab, seda parem. Kuigi ma olin ainult neliteist, oli mindki meeste hulka arvatud. Vidi ju elda mida tahes, aga teatav oht oli ikkagi olemas. Kui asi nugade peale pidi minema, oli sr Philip kardetav vastane, kuigi kuni tolle ajani ei teadnud meist keegi, kui kardetav ta tegelikult vis olla.

Igatahes ei tohi mu isa juttu uskuda, kui ta kinnitab, et mni ettevte polevat ohtlik. Vaadake, kuidas ta karjast eksinud tallele jrsule kaljurnkale jrele ronib! Vaadake ainult, kuidas ta Keswicki laadaplatsil mne purjus sakslasest kaevuriga arveid iendab mne sherduse selliga. kes on temast kaks korda suurem ja vras keeles oma hvardusi paristab, endal muidugi suur pussnuga psti peos.

Kui te nete, kuidas mu isa oma punase luahabeme tavalisest veel veidi uljamalt ieli ajab, ja kuulete, kuidas ta laia rinna kmisedes naeru mgistab ning pomiseb. Hva on, jtke aga minu hooleks pole seal ohtu miskit, siis vite kindlad olla, et tegemist on ige pnevs asjaga.

Tollel l ei oleks kll tohtinud midagi juhtuda. Saladust oli hoolsasti hoitud.

Isegi Tom ei teadnud, mis teoksil on, kui isa meid varsti prast sdad les ajas ning puukingad ktte vtta ja trepist alla ronida kskis. Aga me aimasime kohe, mis on lahti.

Kuni selle ajani, mil noor sr Philip Morton mni aasta tagasi oma vanaisa misa pris, elas meie perekond seal orus sna hsti. Brownriggid, Bellid, Atkinsonid Hudsonid, Cockbainid kik me olime vanad plluharijad ja mgedes oma lambaid karjatanud juba William Vallutaja vi Rooma rajamise vi, kes teab, koguni ehk juba veeuputuse aegadest peale. Me saime oma maa otse kuningalt ja kogu rent, mis me selle eest pidime tasuma, seisis kohustuses otlasi tagasi trjuda, kui nood le piiri tikuvad. Me ei olnud kll maa-aadel, vaid lihtsalt joomenid kuningatalupojad vi valduse-mehed, nagu me endid sea mgedes kutsusime , kuid me olime sltumatud inimesed, kes ei kartnud keda kuraditki. Igatahes ei tundnud mi prmugi hirmu noore aadliku ees, kes lhnastas oma taskurtte ega teadnud, kumb on herdviki lamba pea kumb sabapool.

Ent varsti tegi sr Philip meile selgeks, et ta pole mingi pehmesdameline poisike. Tepoolest, ta oli vgagi karm. Tundsime kaasa lauskmaa-meestele, kes temalt maad rentisid: nende rent hakkas otse raketina krgemale tusma. Ja siis pras ta oma thelepanu meile.

Meie peale ta hammas nii kergesti ei hakanud. Aga ta teadis, mis teha.

All orus jekaldal laiusid aasad, mis juba igivanast ajast alates olid hismaaks. Ma ei taha sellega elda, et nad mitte kellelegi ei kuulunud ei, nad kuulusid meile, Brownriggidele ja Bellidele ning teistele perekondadele, kes juba sadu aastaid olid Lonsdale'is maad harinud. Ja hda sellele, kes tahtis neile aasadele kiviaia mber teha ning neid enda omaks nimetada, isegi kui tal oli palju raha, livreedes teenrid ees ja taga ning tiitliks sr.

Aga seda just sr Philip tol suvel tegigi.

hel hommikul koidu ajal tulid tema mehed ja asusid tle. Enamik meie omadest oli mgedes ise ma olin Keswickis koolis , ja kui mister Atkinson alla aasale lks, et mriladujaid manitseda, hvardasid nad vaese vanamehe Gretasse visata. Nii saigi mr peaaegu valmis, enne kui meie omad judsid mbergi prata ja asja le aru pidada. Prast nad muidugi kurtsid kll, aga tegu oli juba tehtud ja midagi polnud enam parata.

Sr Philip vilistas meie peale. Ta ksis meilt ainult, kus on meie omandiigust testavad rikud, lehvitas kes ladinakeelse kirjaga kaetud kollast prgamendirulli, mis meile midagi ei telnud, ja soovitas asja kohtusse anda.

Seda ei tahtnud meist aga keegi. Ei olnud meil raha advokaatide peale raisata ega olnud neisse suurt usku ka. Pealegi, nagu mu isa ksimuse les seadis, miks oleksime pidanud, mts peos, kohtulaua ette minema ja paluma tagasi maad, mis kuulus meile ning oli alati meile kuulunud.