Kaugver - Meie pole süüdi

Lp. sm. Lugejale

Puustusmaa, Justus Aleksei p., eluk. Tallinn, Lodjapuu 1252

Avaldus

Kesolevaga saadan Teile materjalid, mis ksitlevad minu poja Vahur Justuse p. Puustusmaa poolt toimepandud kuritegu ja tema eelnenud elukiku. Kuna mul vaatamata suurtele pingutustele ei nnestunud kindlaks teha, millised isikud, institutsioonid vi asjaolud on sdi selles, et minu pojast sai hiskonnaohtlik kurjategija, palun tungivalt Teie kaasabi selle ksimuse vljaselgitamiseks.

Loodan tsiselt, et Te ei keeldu mind abistamast, sest probleem on mulle eluliselt vga thtis.

Lugupidamisega

Justus Puustusmaa

Tallinn, 10. aug. 1983

Lisad: 4 lekuulamisprotokolli

Ei, ma ei lhe sinna.

Mina pole milleski sdi. Mitte milleski. Miks peaksin ma sinna minema?

Et teda kaitsta? Selleks puuduvad mul vimalused... ja ausalt elda tahtminegi. Kuigi ta on mu oma poeg...

Ta pole enam poisike. Ta on kigi stete jrgi tiskasvanud mees. Mehed valivad ise endale tee ja vastutavad selle valiku eest.

Mina pole milleski sdi. Ma ei taha sinna minna.

Kuidas ta kll vis niisuguse asjaga hakkama saada???

Hakkad sa riidesse saama? tungis mu teadvusse Leaanika hl ja ma kuulsin selles tagasihoitud nutu vrinat. Mul oli Leaanikast tsiselt kahju, ometi ei teinud tema kaudu mullegi pealetkkiv haledus mind pehmemaks, vaid sisendas pigem veelgi rigemat kurjust ja kalkust. Tema ema. Ema, kes oli ennastohverdavalt andnud kik, et Vahuril oleks hea elada. Nd siis tasuti talle selle eest tolle kohutavalt inetu ning hbistava protsessiga, mille lppu polnud raske ette aimata. Olin kriminaalkoodeksi vastava koha pealt tht-thelt lbi uurinud, see oli mul juba vramatult peas nagu kooli ppetkk.

Kas sa ei kuule vi?

Leaanika toonis vbeles lheneva hsteerikahoo ettekuulutus, rebisin oma mtted muust lahti ja vastasin vimalikult leebelt: Meil pole ju veel kiiret, kallis.

Ma pean sinna siiski minema. Kas vi juba selleprast, et mul on taskus kohtukutse, millele selgesti loetavalt trkitud: tunnistaja mitteilmumise korral vib kohus lasta ta kohale tuua sundkorras.

Tunnistaja. Mis tunnistaja mina olen? Mida vin ma tunnistada? Vi Leaanika? Meil pole selle hirmsa ja vastiku looga midagi tegemist, me saime asjast kuulda alles siis, kui mind kolm kuud tagasi esimest korda uurija juurde kutsuti. Siis, kui Vahur meie teada oma endise koolivenna suvilas viibis.

Kuidas vis see kll juhtuda? Mletan tpselt, et ma ei kuulanud tookord uurija snu mitte rabatult, vaid hoopis tiesti kskikselt ja rahulikult, nagu jutustaks keegi mulle mnda odavat kriminaalromaani.

Neli noormeest ttasid aedlinna tnaval ht ttarlast. Nad ei tikkunud talle kallale, kuid piirasid tdruku sisse ega lasknud tal edasi minna, pildusid mnitavaid ja rvedaid mrkusi. Kik neli olid keskmises joobes. Neile judis jrele vanem abielupaar, pensionrist koolipetaja oma naisega. Noormehi paluti ttarlaps rahule jtta. Sellele vastasid noorukid simu ning irvitustega. Nagu demonstratsiooniks kahmas ks neist tdruku kest kinni. Neiu kiljatas ning siis haaras vana koolipetaja noormehel last ja nudis resoluutselt, et kik neli otsekohe kaoksid.

Seepeale peksid noormehed tema ja ta naise julmalt lbi. Tdruk pgenes. Teadvusetuid vanainimesi lamama jttes kadusid ka noormehed sndmuskohalt. Juhuslik mduja kutsus kiirabi ja miilitsa, petaja ning ta naine toimetati haiglasse. Seal suri mees tund hiljem ajuvigastuse tagajrjel. Noormehed tabati jrgmisel hommikul. Uks neist oli Vahur.

Kui palju meil veel aega on?

Mis? Ah jaa, aega. Aega on veel_ learu, protsess algab kolme tunni prast, kui seal kohtus kik tpselt peaks kima. Aega on nd ldse learu ...

Juame, kallis. Kahe tunni prast sidame vlja.

...ks neist oli Vahur. Teine see endine koolivend, kelle suvilasse ta lks. lejnud kaht ma ei tundnud. Kurjategijate vanus: kaks kahekmne kolme aastast, ks kahekmnene, ks kaheksateist. Viimane oli Vahur. heteistkmnenda klassi pilane, peaaegu juba lpetaja Vahur Puustusmaa.

Kuidas vis see kik juhtuda?

Istusin, stasin sigareti ja vajusin kssi. Mtlesin uuesti uurija tookordsele selgitusele. kski neist noormeestest polnud varem kohtu poolt karistatud, helgi polnud seljataga ainsatki kokkuprget seadustega.

he vanemad olid arstid.

Teisel koolipetajad.

Kolmandal isa kunstnik, ema kodune.

Vahur Puustusmaa isa on soliidse ehitusorganisatsiooni vaneminsener, ema naiste valmisriiete kaupluse juhataja.

Ma ei saanud tookord seal iseenesest tiesti smpaatse uurija kabinetis istudes mitte kui millestki aru. Kuulasin kik ra ja ksisin siis:

Kas te olete kindel, et seda tegid ikka nemad?

Uurija pilgust ngin, et olin ksinud vist vga rumalasti, aga ta vastas siiski absoluutselt viisakalt ning tooni krgenda-mata:

Muidu poleks ma teid siia kutsunud.

Kas te nende... teiste vanemad ka vlja kutsusite? prisin nagu automaatselt. Uurija silmis vlgatas korraks midagi, siis noogutas ta endise rahuga.

Loomulikult.

Ja mida te siis minult tahate? See ksimus polnud targem eelmistest, aga tundus noorele uurijale vist asjakohane, sest noormees (ta oleks vinud peaaegu minu poeg olla...) elavnes ja ajas end sirgu.

Jutustage mulle oma pojast.

Mida?

Kike. Ma tahaksin kike teada.

Mis thendab: kike?

See thendabki kike. Tema lapseplvest. Missugune ta kodus oli. Saate aru? Kaheksateistkmneaastane poiss ei peksa ju vana inimest surnuks niisama heast peast.

Ja alles siis plahvatas mu teadvuses arusaamine: Vahur on pannud toime raske kuriteo! See on minu poeg, kellest siin rgitakse. See on Vahur. Peksis surnuks vana inimese.

See pole vimalik! Mu hl oli vist vga vali, ma vist lausa karjusin need snad le laua, sest uurija vpatas ja tegi kega hoiatava liigutuse: vaiksemalt.

See on rohkem kui vimalik. See on sndinud fakt, seltsimees Puustusmaa.

Kust te teate, et just tema peksis? Vib-olla ei lnud tema seda meest ldse, vaatas vib-olla ainult pealt?!

Uurija raputas pead.

Meil on phjust arvata, et just tema antud jalahoop phe osutus surmatoovaks.

Kust te seda teate? Teil pole igust nii rkida! Neid oli ju neli! Kust teie teate, kes kuhu li, millal li?

Noor mees minu vastas raputas jlle pead.

Ma saan teist aru, seltsimees Puustusmaa, aga te mistate vist isegi, et nendele ksimustele pole mul esialgu vimalik vastata. Eeluurimine alles algab.

Vahtisin talle otsa, kik vajus jlle nagu mingiks unenoks kokku. Ta tajus arvatavasti mu hingeseisundit, sest tusis ja tles kiretu, peaaegu sbraliku hlega:

Hsti, minge nd koju, seltsimees Puustusmaa. Ma kutsun teid paari peva prast uuesti vlja. Teie luba, palun.

Ta kirjutas sellele alla ja saatis mu uksest vlja. Lksin lbi maja, astusin tnavale ja hakkasin midagi mtlemata mingis suunas minema. Alles tki aja prast mrkasin, et marsin piki Schnelli tiigi kallast. Olin niisiis siiapoole prdunud, kuigi mul polnud siia mingit asja. Ngin eemal pinki, lksin selle juurde, istusin, panin sigareti plema.

Minu poeg Vahur. Peksis surnuks vana inimese. Ma ei osanud juhtunust ikka veel teisiti melda kui nende uurija snadega. Mis see ometi thendab? Kas ma olen tie mistuse juures? Kust ma siia sain? Mis ma siin teen? Kust ma selle kik vtsin? See on ju absurd!!!

Keegi prdus minu poole, ma registreerisin selle prdumise, kuid ksimus lks krvust mda, tekitamata minus mingit reaktsiooni. Ksimust korrati, siis taas ja valjemini. Tstsin pea ja ngin kahte noormeest.

Kas teil tikku on?

Mis asja? Ahah... Kobasin taskus, ulatasin tikutoosi ja tundsin, kuidas ksi vrahtas. Tumepunaste sametpkstega noormees stas sigareti, andis tikud kaaslasele, see pani samuti oma suitsu plema, siis sain toosi tagasi. Mlemad eemaldusid, kuulsin, kuidas ks noormees plglikult ning hlt tasandamata lausus: