Kaugver - Jumalat ei ole kodus

Raimond Kaugver
Jumalat ei ole kodus
ISBN 978-9949-9120-0-1

Neile, kes loomuomase uudishimuga ritavad minu kujude taga ra tunda konkreetseid inimesi, tuletaksin meelde india rahvatarkust: On kerge leida tunnistajaid olematutele sndmustele. Kuid telistele seevastu vga, vga raske.

Autor

Asjad on niikaugel. Ma istun kssivajunult oma isikliku Volga tagaistmel ja vahin mitte millelegi melda pdes otse ette. Minust vasakul on rhutatult sirge seljaga kolleeg Anijalg, kes pab diskreetsusest vi pigem plgusest mind mitte puudutada. Paremal tunnen vend Arvedi sooja klge ja reit tihedasti enda vastu surutuna. Minu naine Ingeborg istub rhikana roolis, panen uduselt thele, et ta on ka tna valinud sinepikarva kostmi, mis oivaliselt sobib meie auto vrviga.

Kik vaikivad, neil on vist piinlik, ja ma vaatan tahtmatult kella see nitab jlle kord kakskmmend minutit le tistunni, just nii, nagu olen lugenud Maurois raamatust selle ebamugava vaikuse kohta, mis tekib alati kakskmmend minutit enne vi prast tistundi.

Asjad on niikaugel, me sidame sinna. Mulle on kik kstapuha, mu poolteist kuud kestnud joomisest tursunud ngu hetab vastikult ja srmed, mis hoiavad ldvalt kustunud sigaretti, vrisevad nagu palavikuhaigel. Ingeborg kardab linnas sita, juhiload tema kekotis on alles verivrsked, alati pean mina rooli enda ktte vtma, kui me kuskilt tulles linna piirile juame. Tna juhib ta sidukit mrtsukalik rahuga, kordagi ei unusta ta eessitjast mdumisel suunatuid sisse llitamata ega j teede ristumiskohtadel abitult takerduma.

Ma istun kssis, olen vsinud ja saamatu ja mttelage nagu sellesama kolleeg Anijala vrsid, mida ta kirjandushtutel deklameerida armastab, skandeerides ja pinisedes, nii et kuulajad juba esimeste stroofide ajal peaksid psti kargama ja ummisjalu vlja tormama meie auvrse liidu klarahvamajale sarnanevast saalist, mille ainus kirjanduslik detail on must lagi.

Lagi. Muide laest kneleb ka too el epigramm, mille ma Anijala uue luuletuskogu puhul klubis salvrtile kirjutasin ja mis tuulekiirusel levis, nagu iga laim:

Ah et jlle luuletaja pole taband ande lage? elge parem luuleta ja lihtsalt: mees on andelage!

Ma olen mtetest thi ja panen seda selgemini thele kike, millest me mda kihutame, pardon, me ju ei kihuta, linnas on kehtestatud kuuskmmend kilomeetrit tunnis, kah mni kiirus, ja Ingeborg jtab sellestki alati midagi reservi.

Volga jookseb sujuvalt ja kratult, kurat vtaks, ta on ikkagi sna uus ja heades ktes, paar peva tagasi sai spidomeetri jrgi maakerale esimene ring peale tmmatud.

Kino Kosmos ukse taga seisab veidralt korraprastesse lookadesse kverdunud piletihimuliste jrjekord, mis eemalt vaadatuna neb vlja nagu jooksvahaige madu. Ma tean, tna jookseb seal kaheseerialine ameerika vrvifilm Grand Prix, peaosa mngib Yves Montand, ja mul tuleb meelde, et tahtsin seda eile vaatama minna prast kolmandat vi neljandat pudelit konjakit, mis ma Siiri tillukeses toas ra olin joonud. Jumal tnatud, siis olid mu mtted veel kenasti reas, prast kolmandat pudelit on nad alati reas, ma loobin siis vaimukusi vasemale ja paremale ning naudin neid philiselt ise, sest Siiri on ju loll, issand kui lollid on nad kik. Mis sunnib neid ieti minu targutusi kuulama? Et ma olen tuntud kirjanik, kes on kirjutanud tolle totra raamatu Jumalat ei ole kodus, mis mind paugupealt kuulsaks tegi, kuna mned naiivsed kriitikud tema vastu vihase sjakigu korraldasid, just nagu nad ei teaks, et parim viis hte raamatut reklaamida on ta maha teha?

Selge, see mjub omajagu seda sorti plikadele. Ma ju tunnen teid, tdrukud, te lausa hgute ihast sosistada oma sbrannadele, et kirjanik vi kunstnik vi kberneetik vi sportlane See-ja-see on eelnenud l austanud teie tuba ja voodit, on kortsutanud linu, mis te paar peva tagasi pesumajast tite.

Iseenesest pole teil ka voodisolemise enda vastu midagi, te oskate seal nii mndagi, nii et lausa imesta. Ja kuigi see teid just sajaprotsendiliselt ei veena, tunnete ennast siiski rahuldatuna, kui olete suutnud mne sihukese vaimuhiiglase viia selleni, et ta ennast kokku vttes teile pihib: te olete parim naine, keda ta kunagi kte vahel on hoidnud ...

Kik see sapine filosoofia kraaksub lbisegi mu jrjest inimvihkajalikumaks muutuvas peas, mis valutab ja huugab. Nad teavad seda hsti, nii Anijalg, Ingeborg kui Arved, ma anusin neid nagu kerjus, et nad laseksid mul vhemalt paarsada grammi konjakit vtta, enne kui ma neile alistun ja ennast sinna viia lasen, aga nad ei andnud mulle tilkagi, isegi kuiva veini mitte, mille nurumiseni ma lpuks alandusin, ja see sigitabki minus inimvihkamist, metsikut ja juetut.

Kui ma kella viie paiku Siiri juurest tulin, oli mul poolik pudel kaasas, peitsin selle kavalasti suurde prandavaasi, hundinuiade alla, et rgates ennast jlle inimeseks turgutada. Jumal tnatud, ma olen vabakutseline kunstijnger, vin magada nii kaua kui tahan. Tegelikult ma ei magagi, ma ei saa nende pikkade bakhanaalide ajal kunagi le paari tunni magada, neetud sda ja nrvid ei lase, aga ma teesklen magajat, teesklen parajasti nii kaua, kui kuulen vlisukse mrtsatust ja tean, et Ingeborg on tle linud. Siis ajan end les, kougin lunastustundega vlja peidetud joogipra ja valan endale korraliku napsi. See ei paku esialgu mingit pinget, ma istun sngiserval ning tean selgesti, et olen kaabakas, liiderdaja ja joodik, nagu Ingeborg mind tavatseb tituleerida. Tean, et ksikiri, mida juba ndal tagasi toimetusse oodati, vedeleb lpetamata mu laual, ilmselt olen sel saabudes teda sorinud, sest lehed kuhjuvad vastikus korratuses suitsukarbil, mida ma esialgu asjatult taga otsin. Ma tean, et lubasin eile sita mingile kirjandushtule, tean, et mu hiljutise artikli honorar on vlja vtmata ja et Ingeborgil pole tenoliselt raha. Kik see langeb masendava laviinina mu peale, ma mtlen kki tiesti selgelt ja kainelt, et parim lahendus oleks sulgeda end kki ja keerata gaasikraan lahti. Siis tabab mu pilk nd juba julgelt lauale asetatud pudelit, seal on veel meeldivalt palju sees, ma valan endale teise ja kolmanda klaasi ning enne, mu sees hakkab energiliselt mrisema igiammu tuntud mootor, ma tunnen, kuidas rasked kotid laugude all ennast kuhugi nhtamatusse thjaks puistavad, aknast tulvab sisse hku ja pikest, kik sja mind rusunud tunded kaovad, ja ma kallan hoogsalt krisse kik, mis pudelisse veel on jnud.

Tna lks kik teisiti, tna olid nad minu vastu vlja haudunud kuratliku vandenu. Kui mu toa uks hiljukesi kriiksudes avanes ja ma norskamist simuleerides, oma treenitult pilutatud laugude vahelt vlja piilusin, ei ninud ma, nagu harilikult, tle ruttavat Ingeborgi, vaid kiki kolme, kes mu praegu siin autos rngasse on vtnud ja sinna viivad.

Mind ei llatanud Arvedi ilmumine, ta elab ja ttab maal ning bib komandeeringus viibides sageli minu pool. Aga kui tema krvale nihkus Anijala pikk ja hstiraseeritud ngu, jahmusin ja haistsin hdaohtu.

Anijalg pole joodik, oh ei. Temasugused ei joo ennast iial korralikult purju, sest nad kardavad seda teha. Ma pole toda hirmu kunagi ieti mistnud, olen pidanud seda pelguseks midagi liigset elda vi korda saata, mis viks nende karjrile ohtlikuks muutuda. Tna siin autos Anijala vesiseid kalasilmi vaadates taipasin kki kik: ta kardab, et temastki saab joodik, alkohoolik, nagu meid nd teadusesajandi areneva terminoloogia armust kutsutakse. Ta kardab, et ei suuda vastu panna, kardab ulatada vikest srme.

See tundub pisut hullu oletusena, aga ma tean ilmeksimatult, et see on tde. Ainult sellest tulevad raevukad ja plgusest nretavad pilgud, millega ta meid klubis tulistab, kui me kuskil nurgalauas jlle oma joru lahti oleme lnud. Ta kadestab ja kardab tpiline vikekodanlik rott, et sarvik teda vtaks!

Kuidas ta sai meie korterisse kell pool heksa hommikul?

See ksimus on rumal, tean ju tpselt, et see on Ingeborgi ktet. Anijalg on meie juhatuse liige, kige liikmelikum liige kogu juhatuses, sihuke, kes igat talle kaelamritud kohustust vtab fanaatilise tsidusega, nagu oleneks sellest kogu inimkonna edasi- vi tagasi-liikumise kvaliteet.