Stoker - Dracula

DRACULA
Bram Stoker
Alguprane pealkiri: Dracula
Tlge eesti keelde: Hans Luik
Tlke esmatrkk: Kupar 1993
Copyright for the Estonian translation by Hans Luik 2007

Bistrias, 3. mail.

Sitsime Mnchenist vlja 1. mai prastlunal kell 8.35 ning saabusime Viini jrgmisel varahommikul; oleksime pidanud kohale judma kell 6.46, kuid rong hilines tund aega. Budapest, niipalju kui ma teda vaguniaknast vilksamisi ngin ja pgusal jalutuskigul vaadata sain, nib olevat imeilus linn. Mulle ji niisugune mulje, et siin lpebki Ls ja algab Idamaa; lnepoolseim mitmest kaunist sillast le Doonau, mis sel kohal on ige lai ja sgav, viis meid linnajakku, kus kik veel kannab Trgi valitsusaja pitserit.

Peagi ji Budapest meil selja taha ning videviku ajaks judsime Klausenburgi. Siin tegin peatuse ja bisin Hotel Royaleis. Sin lunaks vi igemini htueineks kanaprae punase pipraga; see oli vga maitsev, kuid ajas kangesti janutama. (Pean Mina jaoks retsepti hankima.) Ksisin kelnerilt ja ta vastas, et seda praadi nimetatakse paprika hendl, see on rahvusroog ning Karpaatides vin ma seda kikjal saada. Veendusin, et mu saksa keele oskus (nii vilets, kui see ongi) osutus siin vga kasulikuks; ma testi ei tea, kuidas ma selleta toime tulnuksin.

Olin Londonis Briti Muuseumis uurinud Transilvaaniat kirjeldavaid raamatuid ja selle maakoha kaarte; arvasin, et sealse aadlimehega suhtlemisel vivad mningad eelteadmised tema kodukandist marjaks ra kuluda. Olin teada saanud, et paik, mida too aadlik oma kirjas oli nimetanud, asub maa idaosas, kolme ajaloolise piirkonna Transilvaania, Moldaavia ja Bukoviina kokkupuutekohas keset Karpaatia mgesid, hes Euroopa metsikumas ja vhem uuritud osas.kski raamat ega maakaart ei juhatanud mulle Dracula lossi tpset asukohta, sest seda kanti pole veel kaardistatud meie Inglise kindralstaabikaartidega vrreldaval tasemel; kuid sain neist vhemalt teada, et Bistria linn, kus asub postijaam, mida krahv Dracula oma kirjas mainib, on siiski sna tuntud. Kirjutan siia mber mned oma mrkmetest, et saaksin mlu vrskendada, kui ma kord Minaga reisimuljeid jagan.

Transilvaanias on neli phirahvust: lunas elavad sakslased lbisegi valahhidega, kes on daaklaste jreltulijad, lnes madjarid ning idas ja phjas seekelid. Viimati mainitute juurde ma nd olengi teel. Nad peavad end Attila ja hunnide jrglasteks ning see vib ka tsi olla, sest kui madjarid selle maakoha heteistkmnendal sajandil vallutasid, leidsid nad eest hunnidest koosneva elanikkonna. Olen lugenud, et Karpaatide hobuserauas vib kohata kogu maailma ebauskusid, justkui oleks sealsetel inimestel eriti elav kujutlusvime; niisiis totab mu sealviibimine kujuneda vga pnevaks. (Pean paluma, et krahv neid ebauskusid mulle lhemalt tutvustaks.)

Ma ei maganud kuigi hsti, ehkki mu voodi oli sna mugav, sest ngin kiksugu imelikke unengusid. Selles vis sdi olla koer, kes lbi mu akna all ulgus, vi paprika, mis pani mind veekarahvini tilgatumaks jooma ja ikka veel janunema. Uinusin alles hommiku eel ning rkasin sellest, et uksele jrelejtmatult koputati; ju siis oli mu uni vga sgav. Hommikueineks anti jlle tublisti paprikat, maisijahuputru, mida kohalikud elanikud nimetavad mamalgaks, ja limaitsvaid hakklihatidisega baklaaane, mida nimetatakse impletataks. (Kindlasti ksin ka selle roa retsepti.) Pidin kiiruga einetama, sest rong vljus veidi enne kella kaheksat vi igupoolest pidanuks seda tegema, sest kui ma kell 7.30 jooksujalu jaama judsin, pidin le tunni aja vagunis istuma, enne kui rong liikuma hakkas. Mulle nib, et mida kaugemale itta sa reisid, seda vhem hoolivad rongid siduplaanist. Ei tea, mismoodi nad veel Hiinas kivad?

Kogu peva logistas rong lbi kiksugu kaunite kohtade. Aeg-ajalt ngime mnda vikelinna vi jrsu me otsas asuvat lossi nagu vanadel gravridel; mdusime jgedest ja ojadest, mille laiad kivised uhtorud annavad tunnistust suurtest leujutustest. Ainult veerikas ja tugev voolus suudab jeloogete vliskljed niiviisi mullast puhtaks phkida. Igas raudteejaamas oli salguti inimesi, mnes ige rohkesti, ning nad olid vga erinevalt riides. Meestel oli lhike jopp seljas, mara phjaga kaabu peas ja kodukootud pksid jalas nagu meie Inglise talumeestel ning neil, keda olen ninud Prantsusmaal ja Saksamaal reisides, mne rivad aga olid vga maalilised. Naised ngid kenad vlja, kui sa neid lhemalt ei vaadanud, ent nende piht oli tntsakas. Kigil neil oli pikkade valgete varrukatega pluus seljas ning enamik neist kandis laia vd, mille kljes rippusid mingid lipendavad riideribad nagu baleriinide tantsukostmidel, aga nende jalgu kattis loomulikult seelik. Kige kummalisemad kujud, keda ngime, olid slovakid: nad olid teistest barbaarsemad, peas oli neil laiareline kauboikbar, jalas ilmatu laiad mrdunudvalged kottpksid, seljas valge linane srk, vtatud peaaegu jalalaiuse vasknaastudest leni kiiskava vga. Nende pksisred olid otsapidi topitud srsaabastesse; neil olid pikad mustad juuksed ja vgevad mustad vuntsid. Nad ngid kll vga maalilised vlja, kuid ei jtnud meeldivat muljet. Nad vinuksid vabalt nitelaval mnda vanaaegset idamaist rvlijuku mngida Kuid mulle eldi, et nad on tiesti ohutud ja lihtsalt tahavad silma paista.

Hakkas juba pimenema, kui judsime Bistriasse, vga huvitavasse iidsesse linna. Kuna ta tegelikult asub piiril sest siit pseb Borgo mekuru kaudu Bukoviinasse , siis on tal olnud vga sndmusrikas ajalugu, mis on talle ka silmanhtavaid jlgi jtnud. Viiskmmend aastat tagasi oli siin jrjest viis suurt tulekahju, mis tegid kohutava laastamist. Seitsmeteistkmnenda sajandi alguses piirasid vaenuved Bistriat kolm ndalat, ning linn kaotas sja, nlja ning taudide lbi 13 000 inimest.

Krahv Dracula soovitust jrgides peatusin Kuldkrooni hotellis. Oma suureks rmuks leidsin, et see oli tielikult silitanud oma iidse kujunduse tahtsin ju hsti phjalikult tutvuda selle maa omapraga. Mind ilmselt oodati: ukse ees kohtasin lahkeilmelist vana naist harilikes talunaiserivais valge pluus, pikk kirev pll; srased rivad toovad kehavorme lausa ebasndsalt esile. Kui ma lhemale judsin, noogutas ta ja ksis: Kas hrra on inglane? Jah, vastasin, Jonathan Harker. Naine naeratas ning tles midagi eakale valges srgis mehele, kes oli koos temaga ukse juurde tulnud. Mees kadus, kuid naasis kohe kirjaga:

Mu sber, tere tulemast Karpaatidesse! Ootasin Teid kannatamatult. Magage hsti tna sel. Homme kell kolm vljub Bukoviinaga hendust pidav postitld, Teile on koht kinni pandud. Borgo mekurus ootab Teid minu kaless ning toob Teid minu juurde. Loodan, et Teie reis Londonist siia oli meeldiv ja klaskik minu kaunile kodumaale pakub Teile naudingut.

Teie sber

Dracula.

4. mail. Kuulsin, et hotelli peremees oli saanud krahvilt kirja, milles tal ksti mulle postitllas parim koht reserveerida; ent kui ma temalt ksikasju prima hakkasin, ji ta vastuse vlgu ning tegi, nagu ei mistaks ta minu saksa keelt. See ei saanud tsi olla, sest seniajani mistis ta seda suurepraselt; vhemalt vastas ta mu ksimustele, nagu mistnuks ta mind. Ta vahetas oma naisega vanaprouaga, kes mind eile vastu vttis hirmunud pilgu ning pomises, et kirjambrikus olevat olnud raha ja rohkem ei teadvat ta midagi. Kui ma ksisin temalt, kas ta tunneb krahv Draculat ja vib mulle tolle aadlimehe lossist midagi rkida, lid peremees ja perenaine risti ette, vastasid, et nad ei tea midagi, ega lausunud enam snagi. Postitlla vljumiseni oli jnud nii vhe aega, et mul polnud enam mahti kedagi teist ksitleda, kuid see kik nis ige salaprane ja mul tuli sna khe tunne.

Just enne kui ma minema hakkasin, tuli vanaproua les minu tuppa ja ksis lirevalt: