Beltran - La mala vida ehk neetud elu

Eessna asemel vabandan, et selles raamatus on kasutatud ka ebatsensuurseid snu. Neil ei ole muud eesmrki kui olustiku ja tegevuse teprane edasiandmine. Temperamentsed hispaanlased kasutavad sageli snavara, mis vib eestlasele tunduda vulgaarsena, kuid teise inimese solvamisest hoiduvad nad mrksa sihikindlamalt kui eestlased.

Mningate tsieluliste stseenide tttu soovitan seda romaani lugeda ainult tiskasvanutel.

Jan Beltrn
Barcelona
Mai 2009

Ma seisin ja vaatasin neid kolme nad olid sarnased, samast puust. Erinesid vaid nende illusioonid, mlestused, patud ja ahnus. Ja ma panin kirja kik. Tpselt nii, nagu oli olnud. Ma vaatasin ajas tagasi.

Vanamees, usu mind, see maja on neetud, snas ehmunud Pilar krval magavale mehele. Ta tonksas meest knarnukiga, kuid see ei liigutanud ennast.

Aastaid igemini nii kaugele, kui tema mlu ulatus oli selles majas kummitanud. kski preester, nid ega muidu tark ei olnud suutnud seda paha vaimu majast vlja saada. Polnud aidanud jumalasna, loitsud, lvepakule puistatud rdid ega ka pranda krimine ohvriks toodud pimeda kuke verega.

Pilar oli kindel, et keset metsi ja mgesid asuv suur ja klm kivimaja oli ehitatud koolnute kontide peale. Vanem rahvas rkis verd tarretavaid lugusid sellest, kuidas sajandeid tagasi oli just selles kohas tapetud seitse mauri. Teised, nooremad ja targemad, aga teadsid, et maurid polnud sinna kanti kunagi oma jalga tstnud. Sedavrd kaugel muust maailmast oli see vana mis, mille kohal suvel krvetas prgulik pike ja krgatas ku. Talviti mattus see aga jiselt tuiskava lume alla, peites viimasegi mrgi elust.

Ka ksikud ekslejad mdusid St. Montclari orus ilutsevast Pont dArci misast suure kaarega, sest kivisild, mille jrgi mgede vahel asuv maavaldus kunagi nime oli saanud, varises kokku juba aastaid tagasi. Pilari arvates oli prgu ja paradiisi risttee just siin, kus Saatan oma sigitistega tangot tantsis ja tema hirmude le vigast naeru kihistas.

Kuula, kohe avab ta kapi ukse, sosistas naine tukkuvale mehele. Nad olid juba harjunud selle deemoni tegevusega ja teadsid, millal ta avas kapiukse, millal puistas kgiprandale tuhka ja millal ennasthaletsevalt ohkas.

Kgist, mida valgustas vaid aknast sissepressiva kuu klm valgus, kostis kapiukse kriginat. Hetke prast oli kuulda ka kolksatust.

Nii, ja nd ajas ta tabureti mber, ohkas Pilar needuse tegusid tundes. Kolksatus oli ratanud ka mehe. Ta ajas end voodiservale istukile, kratsis selga ja tusis psti.

Ma lhen ja panen kgis knla plema, snas ta.

Vanamees, ra mine, kllap ta lheb kohe minema, keelitas naine meest voodisse jma. Kuid mees ei vastanud midagi kangekaelne, nagu ta oli , vaid lks kki. Nad olid Temasse alati teatud alandlikkusega suhtunud ja pdnud deemoni teele mitte ette jda, kuid viimasel ajal oli rahulolematu paharet hakanud kgis jrjest rohkem kurja tegema ja see mehele ei meeldinud.

Naine kahtlustas, et kiuslik vaim ei jta neid rahule enne, kui on saanud saagiks tema, mehe vi nende poja Domingo hinge. Vaja oli ohvrit.

Pilar hingas sgavalt sisse ja sulges silmad. Ta ei tahtnud teada, mis edasi saab, ja mtles algavale pevale, mis totas tulla samasugune nagu eile, leeile, kik mdunud kuud ja aastad.

htkki kostis kgist raske mtsatus. Naine kuulatas ja mtles korraks. Talle tundus, nagu oleks prandale visatud krvits. Seejrel saabus vaikus.

Vanamees! hikas ta.

Kuid kgist ei tulnud mingit vastust ning see tegi ta revaks. Ta hikas meest veel korra. Ka see hd ji vastuseta.

Lpuks ajas Pilar end voodist psti. Ta tundis, kuidas miskit kuuma tuuleiili taolist le ta paljaste srte vuhises ja tahmunud kaminasuus endale pesa leidis. Tuha all hgunud sed lid korraks lkkele, praksusid ja kustusid sisisedes, justkui oleks nhtamatu ksi nende peale vett heitnud. Vanakurat ise oli kamina kaudu vlja lennanud, kahtlustas Pilar.

Kui naine kgi poole liikus, kasvas tema revus nii suureks, et tal hakkasid hambad suus lgisema ja le selja jooksis terasklm judin.

Tumeda kgiukse vahelt paistis nrk valguseviirg. Ta avas ettevaatlikult ukse. Uimastava vorstirohu eeterlikust lhnast ja oliivili aurudest lbi imbunud seintega kgi laual ples knal ja vanamees lamas liikumatult keset kividest laotud prandat. Mehe silmad oli prani ja vahtisid ksipulgi lakke, kus ngiste talade kljes rippusid rasvast nretavad vorstid ja kuivatatud seakints. Klma kuuvihu paistel valgus verenire vanamehe ninast aeglaselt mda habetunud pske kukla poole. Naine tardus hetkeks ja li risti ette.

Seda ma arvasin, et meist he hinge see kurivaim tahtis, snas Pilar vaikselt ja nuuksatas. Hea, et ta vanamehe vttis, sosistas ta iseendale hletult. Ta oli meest hoiatanud.

Antonio, kullake, palun vta lutt suust, anus Alexandra poolnudval toonil hiljuti viieseks saanud poega. Armastaval pilgul sasis ta poja juustes, nihkus talle tooliga lhemale, et naaberlauas istuv keskealine hrrasmees nende vestlust ei kuuleks, ning lisas poisile krva sosistades, et restoranis ei sobi lutti imeda. Alexandra heitis hindava pilgu ilmselgelt kallisse tumedasse likonda pugenud mehele ja kohendas oma rinda ehtivat violetset prlmutterkeed.

Kallis ema, aga... pdis Antonio vastu vaielda, ise silmanurgast piiludes, kas krvallauas istuv ja tuimalt veiniklaasi prnitsev mees tema snu thele pani. Tenoliselt mees kll kuulis ema ja poja vestlust, kuid tema ilmest peegeldus vaid suur kskiksus mbritseva vastu.

Antoniokene, ma ju tlesin sulle veenis naine oma poega. Malbe keskealise naise ja jssaka poisi sneluse katkestas kirikukellade helin, mis ratas ka krvallauas istuva mehe. Ta kohendas plvedele laotatud lumivalget trgeldatud salvrtti ja silus vuntse. Mees noogutas Alexandrale ja poisile tervituseks ning tema nole ilmus edev ja krk naeratus nii omane raha-, vimu- ja ahnusearistokraatidele. Ta oli naist ja poissi siiski mrganud.

Neljakmne he aastaselt kolmandat korda emaks saanud Alexandra tundis piiritut armastust oma poja Antonio vastu. Hilises eas justkui patuga pooleks sigitatud poeg oli muusikapetaja suur lootus. Naise sdamesoov oli, et tema kolmandast pojast ei kasvaks mssava loomuga elukat, nagu oli tema vanim poeg Federico. Keskmist poega Gustavot pidas Alexandra lihtsalt ebannestunud luuseriks, kes tegeles sna otseses mttes pevavargusega.

Esimese mehe oli Alexandra matnud umbes seitse aastat tagasi. Kahe pea tisealise poja ksinda kasvatamine oli riisunud naiselt viimse ju ja ka rahanatukese, mis abikaasast maha ji. Lisaks kigele kurjale oli tema lul ka korteri lalpidamine ja teenijanna, kes pevast peva nelja tuba koristas ja kgis askeldas. Kuigi Alexandrale ei meeldinud teenijanna pidev kohalolek, ei suutnud lesknaine korraliku katoliiklasena ka vaikseloomulist ja varjuna liikuvat abilist tnavale kihutada. Ta pigem lootis, et aastaid tema poegi kasvatada aidanud kirjaoskamatu vanatdruk suudab talle vanaduspevadel mingil moel seltsi pakkuda.

Oma teise mehe ja kolmanda poja Antonio isa Bacilio Giattiniga kohtus Alexandra hingedepeva missal Santa Teresa kirikus, kus mlemad lesed lahkunud elukaaslasi mlestasid.

Nagu hiljem selgus, oli doktor Giattini matnud oma naise umbes kaheksa kuud tagasi.

Neljakmne nelja aastasele itaalia juurtega meedikule tundus missal kimine rusuva kohustusena. Kaotusvalu leevendamiseks libistas ta pilgu le pingiridade, peatudes vaid vagura olemisega ngusatel naistel. Baciliol oli terav silm, mis selus Alexandra vlja teiste lesknaiste hulgast ning kinnitas tema klge oma ihad ja vaevad.